Kehra raamatukogu ajalugu
Otsus asutada Kehrasse iseseisev avalik raamatukogu võeti vastu juba 20. juunil 1930 Anija vallavolikogu istungil. Raamatukogu pidi asuma Kehra koolimajas ja selle juhatajaks määrati Kehra algkooli juhataja aastatel 1922-1935 Maria Ehrenbusch.
Tegelik raamatute laenutamine algas tunduvalt hiljem, arvatavasti 1932. Vähemalt on kõigis EV aegsetes säilinud aruannetes märgitud raamatukogu asutamise aastaks 1932 ning Anija valla avalike raamatukogude võrku võtmise ajaks 18. veebruar 1932. Nii peamegi 18. veebruari raamatukogu sünnipäevaks.
Esimesed rahasummad sai raamatukogu vallalt 1931/32 ja 1932/33 aastal, kummalgi aastal 30 krooni. 1933. aastaks oli raamatukogus nimestiku järgi 53 raamatut ja raamatukogu oli avatud neljapäeval 19.00-20.00 ja pühapäeval 11.00-13.00. Hiljem jäigi raamatukogu tavaliseks lahtiolekuajaks neljapäeva õhtu. EV ajal raamatukogu juhataja oma töö eest palka ei saanud.
Raamatute hoidmiseks oli kapp Kehra algkooli ruumes ja eraldi raamatukogutuba polnud.
Järgmise 2 aasta jooksul raamatukogu suurenes peaaegu 200 raamatu võrra. 1934. aastast teame, et Kehra inimesed said lugemiseks 34 eesti autorite raamatut, suhteliselt palju (üle 10) oli luulekogusid, sh. mitu luulekogu Adsonilt ja Barbaruselt. Esindatud olid Luts, Tammsaare, Metsanurk, kuid oma vähemtuntud teostega, samas oli ka autoreid, kelle nimed tänapäeval tundmatud. Välismaa kirjanikest oli valik mitmekesine – esindatud olid France, Flaubert, Cooper, Dumas, Wells.
1935. aastal Maria Ehrenbusch lahkus Kehrast. Tema asemel tuli Kehra kooli ja ka raamatukogu juhatajaks Leopold Matt. 1936. aastal kinnitati Anija vallavolikogus Kehra avaliku raamatukogu kodukord ja laenumäärused. Selle järgi võis võtta viivist 2 senti raamatu tagastamisega hilinetud päeva eest. 1937. aasta aruande järgi laekus trahvirahasid sel aastal 4 krooni, need tarvitati raamatute korrastamiseks. 1939/40 aruandeaastal olid loetavamad raamatud ilukirjandusest M.Metsanurk “Kutsutud ja seatud”, R. Tagore “Gitandzali” ja A.H.Tammsaare “Ma armastasin sakslast”, populaarteaduslikust kirjandusest aga F.Nietzsche “Nõnda kõneles Zarathustra”.
1939. aastal Kehra algkool, mille ruumes raamatukogu kogu aeg oli olnud, kolis uude, vastvalminud majja. Endisesse koolimajja asus 9.novembrist 1939 Anija vallavalitsus.
Raamatukogu hakkas asuma vallavalitsuse kantseleis, raamatukogu juhatajaks jäi paberite järgi ikka Leopold Matt, kuigi uue koolimajaga seoses jätkus tal niigi tegemist. Laenutamisega tegeles rohkem tema asetäitja Erna Vellmo. 1940. aastaks oli raamatukogus 646 raamatut. Tegelikke kasutajaid märgitud 90.
1941. aastal hävis Kehra raamatukogu venelaste taganemise käigus tulekahjus. Raamatukogu sama aasta aruandes on öeldud: “Sõjategevuses süüdati põlema Anija vallamaja, kus asus raamatukogu, mis hävis täielikult, kuna sel ajal ka lugemiseks raamatuid välja antud ei olnud peale mõne üksiku eksemplari.“
Nii oli 1945. aasta algul raamatukogus jälle ainult 53 raamatut, nagu 1933. aastal. Raamatukogu asus jätkuvalt koolimajas ja raamatukogu juhatajaks olid mitmed õpetajad. Koolimajast lahkus raamatukogu 1946. aastal, algul lühikeseks ajaks Anija maanteele Soosalu majja ja siis 1947. aastal Turu tänavale Leverdandi majja, kuni 1950-te aastate algul asus Kehra Alevi Raamatukogu Jaama tänavale, 1978. aastal hävinud maja 3. korrusele, täitevkomiteega ja muude asutustega ühte majja.
Ka juhatajad vahetusid tihti, 1949. aastal jõudis ametis olla lausa 3 inimest, kellest üks vallandati. Loomulikult heideti ette näitagitatsiooni puudumist ja tööplaanide tegemata jätmist, kuid ka seda, et osadel raamatutel olid lehed lahti lõikamata ja lugejakaardilt polnud alati võimalik välja lugeda, kellele ja mis raamat oli laenutatud.
1950-tel kuulus Kehra piirkond Kose rajooni. Kusagil kõrgemal pool leiti, et rajoonis peaks olema oma lasteraamatukogu ja nii moodustati alates 1. juulist 1952 Kehras Kose Rajooni Lasteraamatukogu. Praktikas tähendas see, et tolleaegse nimega Kehra Alevi Raamatukogu andis vastloodud lasteraamatukogule üle kogu oma laste- ja noortekirjanduse, dokumente vormistati eraldi asutustena, aga kogu aeg asuti sama katuse all. Lasteraamatukogu esimene juhataja oli alevi raamatukogust üle tulnud Ellen Vinogradov, 1955. aastal asus tööle hilisem pikaajaline lasteraamatukogu töötaja Vaike Malberg (kuni 1956. a. Rulli). Jaama tänaval oli kummalgi raamatukogul kasutada 20 m2 tuba ja ühine läbikäidav lugemistuba. Toad olid pimedad, kummagi raamatukogu poolel oli plekkahi. 1950-te lõpuks olid ruumid viimase võimaluseni raamatuid täis. Raamatuid lisandus nõukogude ajal kiiresti, nende hulgas oli palju propagandistlikku kirjandust, kuid algul oli ka ilukirjanduse eksemplaride arv suur – kuni 7, hiljem 3.
Ürituste korraldamist nõuti, kuid võimalused millegi läbiviimiseks raamatukogu ruumides olid väga piiratud. Üritusi tehti teiste asutuste ruumides. Näiteks 1955. aastal kohustas täitevkomitee raamatukogu juhatajat läbi viima kohtumisõhtut. Selle peale pöörduski juhataja Kirjanike Liidu poole palvega: “Saata Kehrasse mõni kirjanik rahvaga kohtuma”. Nii külastasid Kehrat 4 tuntud kirjanikku: Aadu Hint, Rudolf Sirge, Ralf Parve ja Erni Krusten.
Juba 1959. aasta oktoobris otsustas Kehra alevi täitevkomitee paluda tehasel uue klubihoone valmides anda senised punanurga ruumid üle raamatukogule. See võttis aega, kuid lõpuks 1961. aasta kevadel kolis raamatukogu oma kauaaegsesse asukohta Anija mnt. 8.
Alates 1961 aastast oli raamatukogu juhataja Endla Karu. Algul oli ikkagi riiuleid vähe, nii et avariiulid – võimalus ise riiulilt raamatuid valida – tulid lõplikult alles 1970-tel.
Seoses raamatukogunduse tsentraliseerimisega ühendati 1975. aasta algul Kehra alevi raamatukogu ja lasteraamatukogu Kehra haruraamatukoguks. Alates sellest ajast oli Kehra raamatukogus 3 töötajat. Alates 1985. aastast, kui saadi juurde kööktuba, oli ruumide suurus 140 m2. Raamatute arv kasvas ja raamatukogu oli pikka aega ruumipuuduses. Vanu ajakirju-ajalehti hoiti näiteks isegi kuuris. Hommikud algasid ahju kütmisega ja peale nädalavahetust või pühi oli väga külm...
1991. aastal tuli raamatukogu Kehra Alevivalitsuse alluvusse. Kohapealt hakati palka maksma ja peagi tuli ka osa komplekteerimissummadest kohalikust eelarvest, nagu see on siiani. Seoses Kehra linnaõiguste saamisega oli alates 25. aug. 1993 ka raamatukogu ametlik nimetus Kehra Linna Raamatukogu. Ruumipuuduses raamatukogule leiti uued ruumid tehase lasteaia “Lastetare” tühjaksjäänud osas. 1993 aasta lõpus raamatukogu kolis. Linnavalitsus saatis kolimise ja kogu korrastamise juurde abiks töötuid, keda parajasti oli palju. Uued ruumid olid eelmistest tunduvalt suuremad – 352 m2 ja lõpuks ometi keskküttega.
Ka asukoht oli enamusele lugejatele mugavam, seda näitas järgnenud lugejate arvu järsk suurenemine. 1990-te teisest poolest alates on raamatukogus olnud igal aastal üle 1000 kasutaja.
2000. aasta 18. juunil avati avalik internetipunkt, kus on 3 arvutit. 2000. aasta sügisel filmiti raamatukogus paar episoodi eesti mängufilmist “Head käed”. Näiteks liigub selles filmis raamatukogu riiulite vahel Kehra kiirabi. 2003. aastal sai juhatajaks Aita Tammeorg, senine pikaajaline juhataja Endla Karu jätkas raamatukoguhoidjana.
2012. aastal otsustas Anija vallavalitsus oma raamatukogud ümber reorganiseerida. Moodustati Anija Valla Keskraamatukogu, millel on kolm allasutust – Kehra, Alavere ja Anija raamatukogu, füüsiliselt asub keskraamatukogu Kehra raamatukogus. Kuulutati välja Anija Valla Keskraamatukogu juhataja konkurss. Teistkordsel konkursil valiti keskraamatukogu juhatajaks Tiina Nõlvak. Aita Tammeorg jäi vanemraamatukoguhoidjaks, Endla Karu siirdus 2011. a. lõpul pensionile.
Ka Laste tn. ruumid olid amortiseerunud ja samuti oli lasteaial vaja uuesti laieneda. Raamatukogu ruumid läksid hoiurühmale. Laste tänavale jäi raamatukogule pikemaks ajaks veel üks väike hoidlatuba. 2013. aasta lõpus kolis raamatukogu vallavalitsusega ühte majja Kreutzwaldi 6, kus ruumide suurus on 309 m2. Asukoht on soodne, eriti hea on kooli naabrus. Peale Tiina Nõlvaku pensionile minekut korraldati konkurss keskraamatukogu direktori kohale ja alates 2021 aasta septembrist juhib raamatukogu Anneli Allikas.